LOOME KOOS ÜHE ÄGEDA ROCK SUMMERITE MEENUTUSTERAAMATU!
Kui Sul, Su emal-isal, lapsel või sõbral on meenutada lugusid ja seiku Rock Summeritest, ära hoia seda vahvat vara vaka all, vaid jaga kõigi teiste summerdajatega. Nii saame ühel päeval kokku uskumatult vahva raamatu. Saada oma lugu palun aadressile info@rocksummer.ee ja sealt saame me selle riputada juba siiasamasse kõigile lugemiseks, naermiseks ja nautimiseks. Sügav kummardus ja tänud juba ette!
Erinevad aastakäigud
MARKO KUKK Neli ehedat/eredat mälestust Rocksummeritest.
1.Big Country solist lavalt – “My English is bad, my Russian is very bad, but Estonian is terrible!”
2.Koos Avo Adamiga John Lydoni Tallinna Sadamas ärasaatmine, kus Ta andis väidetavalt ainukesed autogrammid ehk siis mulle ja Avole. Mulle kirjutas jämeda markeriga selle pika Rocksummeri kleepsu tagaküljele, mille hiljem Plaadimäel kellelegi hirmhinna eest maha müüsin 🙁
3.Tohutul laval- (selle aja mõistes) ihuüksi toolil istuv ja akustilist kidrat näppiv briti soliidne hallipäine härrasmees- pole vist vaja mainida, kellega tegu…
4.Vat neljandaga on tegu-ei tiagi, mida siia panna- kas tšehhide Citron, argentiinlaste La Toya (oli vist) või siis vana hea The Sweet, millest polnud küll algkoosseisust peale kidramehe enam kedagi alles aga “Blokcbusters” ja “Foxes On The Run” võtsid kaks lolli( mina ja Raudkats) helipuldi kõrval täiesti ogaralt üles-alla hüppama…
MEELIS ORUSALU Olen suur Rock Summeri fänn, sest olen peaaegu kõigil sellel festivali aastael osalenud. Ema oli see hea inimene, kes meid vedas vennaga sinna kaasa, millest on ainult head mälestused jäänud. Usun et muusikalist maitse meelt on Rock Summer mind kindlasti mõjutanud ja kindlasti nii paljuidki. Alati sai kaasa ostetud ka festivali logoga särgi, mõne kleepsu ja nokaka nagu meie seda nimetasime kummiga ümber pea tõmmatud värvifiltrit meenutav päikese vari. Siinkohal küsingi kas on veel järgi nendest aastatest mingeid embleeme, särke või muid festivaliga seotuid esemeid. Oleks nõus kindlasti selle eest tasuma või on teil juba selle peale mõeldud, et selle ajastu stuffi festivali ajaks müüki panna, nii öelda taastoodetud asjad?
1988
MARIA LEPP Elu ägedaim kontsert, mis mul meeles! Olin siis 10ne aastane. Käisime emaga koos ja mul oli üli heameel ägeda käepaela üle. Olles emaga koos keset lauluväljaku platsi, palusin ma, et kas ma võin ette minna, lubades, et ma oskan tagasi tulla, ema lubas! Joostes ja trügides ettepoole, sain ma aru, et ma ei näe üldse mitte midagi, olin natuke segaduses. Minu kõrval kaks onu, küsisid kas tahan kõrgemale? Nad tõstsid mind enda õlgadele ja ma sain rokkida ikka täiega. Kui nad mind maha tagasi tõstsid, olin sellises eufoorias, et unustasin isegi neile aitäh öelda! Niisiis, AITÄH onud! Jõudes ema juurde tagasi, uuris tema, et kes mind üles tõstis? Ta oli totaalses šokis, et kuidas ma sinna sain? Ma kuidagi ei suuda meenutada, kes esines aga ma tean, et see oli välimaa bänd.
TONY GROVEHILL TONNI Ma olin esimesest klassist elik 86. aastast (otseloomulikult) Gunnar Grapsi fänn. Balti jaamas ostsin vahvlite ja suhkruvati asemel Gunni fotosid, 40 kopkat tükk. Niisiis, paar aastat edasi ja 9. sünnipäev tähistatud, võtsid vanemad mu ’88 Summerile kaasa (respekt!). GGG kontserdist mäletan esirida ja võrkaeda. Millalgi õnnestus Gunni näha filas ja autogramm saada. Mida sa veel tahad…
PILLE-RIIN KULDNOKA TÄNAVALT Mina olin siis 15 aastane, paras puberteet, soome televisoonist vaatasin iga nädal Hittimittarit ja ülelahe muusika ( Dingo, Pave Maijanen, Mamba, Suurlähettiläät, J. Karjalainen jne) olid väga tuttavad. Esimese suvetöö rahad läksid piletile. Sõbranna tuli kaasa ja olime lauluväljakul 3 päeva algusest lõpuni. Ema tuli iga õhtu autoga järele. Ma käisin kõigil summeritel. Ja on hästi meeles kui summeri lõpus oli ilutulestik ja vahel isegi nuttes sai ära minna kadunud Gary Moore muusika saatel. Esimest summerit jäävad meenutama Steve Hacketti, Pave Maijase, Kojamehe ja terve Seitsmenda Meele autogrammid. Kleepekad, käepaelad, ajaleheväljalõiked on alles kusagi vanematekodu keldris.
RAUNO OJA Mina olin siis kolmandas klassis kui mind summerile viidi vanemate poolt, ning midagi sellist ei osanud ma siis oodata. Suur rock lava oli mulle suureks elamuseks ning Pave Maianen ja hiljem esines veel 7 Meel. Pärast seda hakkasin kodus Rock Summereid korraldama ja lavasid ehitama. 88 aasta Summeri logo oskan ma tänaseni peast joonistada, mis on siiani kõige vingem logo!
JANEK ESLON Olin tol ajal ikka paras pätakas. Kogu lugu on ikka väga udune, kuid meenub tohutu rahvahulk, muru peal istumine ja vali muusika ning loomulikult oli mul kirjutuslaua peal selle summeri kleebekas.
1989
ANNY GUBINSKI Aastal 1988 või 1989. Mingi valemiga sai ka see raha pileti ostmiseks kokku kraabitud. Käepaela mäletan, et see oli selline kitsas valge atlaspael, kuhu sinisega kirjutatud Rock Summer ja aasta, plomm oli veel selline tina p…lönn- paras raske…” Loe edasi 1989. aasta ajajoone sündmuse alt. Anny, võta meiega ühendust aadressil info@rocksummer.ee. NB! Järgmisel teisipäeval loosime välja kõigi meenutuse saatjate vahel viimase festivalipassi! Meenutused teele!
MARGUS VAIN Aastal 1989 kauplesime ennast klassivendadega Jägalas toimunud sõjaväelaagrist vabaks, et Rock Summerile tulla. Samas leppisime ka kokku, et laagrisse tagasi ei lähe. See tähendas meie klassi poistele suve ilma 11. klassi tunnistuseta, sest sõjalise hinne jäi välja panemata. Tunnistused saime alles sügisel, kui olime Männikul lasketiirus oma laskeharjutused sooritanud. Loomulikult olime Stone’i kontserdi ajal ees murul.
TAIVO XI Olin siis 9-aastane. Olen väga tänulik oma papsile, kes mu kaasa võttis. Mul oma elu esimesest summerist meeles 3 seika. 1) Sõin elus esimest korda hamburgerit. Seda sai peale pikka järjekorras seismist suurest valgest veoauto järelhaagisest Hartwall kirjadega kioskist. 2) Onu Bella kontsert väiksel laval, kus Bella laulu “me kõik tahame panna” ajal hakkas laval ühele koerapoosis naisele taha keerama. Isa mul kõrval kohmetus täiega, ent ei reageerinud (üle). Vaatasime šou rahus lõpuni. See oli väga liberaalne temast, nagu aegi 😉 3) Öine ~8 km kõnd tagasi koju Mustamäele. Olin sirgelt jalalt voodi langenud.
HELEN KEL Olin siis „väga“ teismeline ja pidin oma vanemaid veenma, et nad mulle ka pileti ostaksid. Minul vedas, et vanem õde tahtis Rock Summerile minna ja mina ning minu sõbranna saime temaga kaasa. Pilet ja käepael saadud meenub eelkõige rahvas, väga sõbralik keskkond ja omapärane bänd: The The Jesus And Mary Chain! Hiljem õnnestus saada ka kassett, mida kuulasin seni kuni see enam makis ringi ei käinud
Sellega kaasnevalt meenub ka lugu, kuidas me sõbrannaga rahva seas jalutasime ja meie juurde tuli pikkade rasvaste juuste, väga ebatavaliselt kirjute riiete, ümarate prillidega hipit meenutav välismaalane. Pakkus meile mingit väikest pruuni peenikest pulka ise seletades (inglise keeles), et kui me selle otsast süütame ja suitsetame, siis varsti näeme kõikjal väga palju lilli, ise muudkui seletades : Flowers are everywhere; Flowers are everywhere; Flowers are everywhere….. Alles aastaid hiljem saime teada, et mis see pulk see siis oli… Hea on meenutada ja muidugi Miljonasade, mida Hittimittarist? sai vaadatud.
1991
RAUNO OJA Selle aasta summeri pileti raha kogusin ma jõuludest saati. Peamine allikas oli taara viimine taarapunkti, aga sain raha kokku ja pilet oli olemas. Joonistasin ise suure marli peale 91 aasta summeri logo kleepeka pealt oma käega maha fixides ja tegin sellest lipu. Läksime 4 sõbraga. Kohe esimesel päeval müüsin ma selle lipu maha 25rublaga ühele lõbusate onudega seltskonnale, kes seda tahtsid endale väga saada. Muusika elamust pakkus Kollane allveelaev G, Kaoma, Leningrad Cowboys, Long Loff ja Compromise Blue.
1994
JAANA MIKFELT Minu esimene Rock Summer. Märksõnadeks olid – roheline käepael, puust viled, mida meile pidevalt kotti topiti, Silleri vesi (kas tõesti klaaspudelis?!), IGGY POP, mille/kelle ajal sai lava ees oma koha eest võideldud ja möllatud meelde on jäänud ka üks turvamees kes koti sisu krontrollides mu küüneviili omastas ja mu imestunud nägu nähes asjalikult seletas, et sellega olen ma ohtlik nii endale kui ka teistele
RAUNO OJA 94 aasta Summer oli minu unistuste täitumise hetk! Status Quo oli see ansambel, mida olin kaua oodanud. Olin seda bändi fännanud 85st aastast saati, olles siis alles 6 aastane. Isa kassetil olid sellised lood nagu Caroline, Down Down ning Proposin! 89aastal sain Quo VHS-i videotega ja olles seda mitmeid kordi vaadanud tekkis minus kerge kurbus, et tahaks neid elusalt näha ja annaks jumal, et nad laiali ei läheks veel ning hakkasin lootma, et nad Rock Summerile tuleksid, ja nii läkski. Möllasin lava ees ja laulsin kaasa. Tõsise elamuse sain, särk oli seljas pärast kontserdi märg! Muide Quo rockib tänaseni ja annavad välja uue albumi sellel aastal!
1995
TONY GROVEHILL TONNI Jutt konkreetne: mina kui suur melomaan ostsin ’95 Rock Summeri passi kaks korda. Hurraa, aga miks? Juhtus niiviisi, et kohe esimesel päeval loopisin ansambli Terminaator (või ütleme, nende “taseme”) pihta nii mõnegi lömastatud õlle- ja džimmbiinkoola-purgi. Pärast tublit tosinat heidet leidis turvaisand Eiffel mu üles, rebis käepaela ja heitis üle müüri. Lasnamäe värava mustalt turult ostsin aga (kogu ülejäänud nädalavahetuse büdžeti eest) uue passi ning veeresin järgmise bändi (Propa või Stiltskin) ajaks tagasi lava ette. Järgmisel hommikul teatati Kuku Raadios, et festivali avapäev oli rahulik — väljavisatuid ainult üks [õnnelik]… p.s. Tolle aasta logoga T-särk on eriti vastupidav olnud.
JAANA MIKFELT See oli teine Summer mida sai külastatud. Taskus festivali pass ja enam-vähem sellega asi piirduski. Nooruse hulljulgsus ilmselt. Ei olnud ei öömaja ja ega eriti ka mitte söögiraha, aga Summer oli vägev. Põhiliselt oli tahtmine näha Stiltskinit, aga ometi läks kuidagi nii et see esineja jäi nägemata, sellest oli küll pikat kahju. Aga tugev 5, üritus oli lahe, rahvast palju, esinejad head!
1996
RAUNO OJA Käisin ZZ Top-i kuulamas. Olin lava ees ja rokkisin täiega. Kahju et viva las vegast ei mängitud. Kuna ma olin siis aktiivne sportlane, ei saanud ma summeril rohkem viibida kui selle kontserdi. Aga sai ikkagi märk maha pandud.
TAIVO XI Mina ja mu sõbrad Erik, Tarvi ja Priit olime siis vastavalt 15, 16, 17 ja 18 aastased. Summerile pääsemiseks pidime vuntsidega tädile tilli näitama ja purki sittuma. Miks? Sest, et raha piletit osta ei olnud ning võimalik, et iseseisvalt ei oleks meida ka sisse lastud. Kuid õnneks kauboikapitalism oli jätkuvalt täies elujõus. Seega ei olnud mingi probleem saada summerile alaealisena tööle …täpsemalt alkoholimüüjana. Kuna see oli meie esimene ning ka viimane tööots “toidukaubanduses” tuli sanitaarnõuete täitmiseks läbida eelpoolkirjeldatud šokihäppeningiks kujunenud meditsiinikontroll. Kahjuks saime alles tagantjärele teada, et oleks piisanud ka ühest litsentsiga müüjast meeskonna peale. Teised oleks kontrolli ajal pidanud lihtsalt puu otsas olema …täis firmasümboolikaga rõivastuses. See-eest müügikohtade loosimisel tabas meid algaja õnn – asusime januseid teenindama pealava esise platsi servas, kust oli suurepärane vaade laval toimuvale. Üks kogenum müüja arvas, et me ei saa seal hakkama ja pakkus meile oma üüratuid tisse letil hõõritades vahetust. Õnneks me ei läinud liimile. Kõik läks õlitatult järgneval kolmel päeval – müüsime üle 1000 liitri õlut, longerot ja rummkoolat. Igav juba ei hakanud ja aeg lendas. Käibeks kujunes enam kui 40 000 EEK. Ise teenisime 3 päevaga igaüks ~2000 EEK ning pealekauba saime šou nii pealaval kui selle ees – ZZ Top, Skunk Anansie, Shaggy andsid vinge kontserti. East 17 meenub ka ähmaselt. Kokkuvõttes väga meeleolukas ja tulus kogemus. P.S. Sellelt summerilt pärinev punane KOFF põll ja must ’95/96a RS logoga nokamüts on mul tänaseni kasutusel …sporditarvete ja enese määrdetöödel 😉 Lõpetuseks takkajärele tänud selle võimaluse eest [Sinebrychoff Eesti AS]-ile. Olgu andmed äriregistri arhiivis sulle kerged!
1997
HELEN VARES Mangusin vanemaid, et läheksime ka. Olin siis peaaegu 11 aastane, selle peale öeldi, et lähed siis kui oled 18 täis. Ja nii jäigi käimata. Apollo 440 oli siis mu lemmik ja nende kassetti Millennium Fever mängisin igal võimalusel. Selle kasseti tõi keegi välismaalt mulle ja seda käisid sõbrad mul kodus kuulamas, sest laenutada ma seda ei raatsinud.